Neli korda

NELI KORDA on peaaegu sõnatu, lummavalt kaunis ja originaalne film, mis annab jõuliselt märku uue Michelangelo sünnist Itaalia filmikunstis. Tegelikult aimubki pisut Antonionit ka Frammartino mõistatuslikus ja lõpplahenduseta jäetud loos, mis leiab aset Calabria kolkas, ja filmi peategelastes, kelle seas on ka vana kitsekarjus, kitsetall, kuusepuu ja suitsev söepõletusahi. Filmi pealkiri tähendab tõlkes “nelja korda” – see on ilmselt tuletatud pütagoorlikust tekstist, mis lahterdab inimloomuse mineraalseks, vegetatiivseks, animaalseks ja ratsionaalseks algeks. Film algab ja lõpeb samas kohas – Calabria söepõletaja ahju juures. Siin loodud vaikne, ürgne ja arhailine meeleolu kandub edasi tundetu kaamera kaudu, mis jälgib vanaldast, oma karjaga kimpus olevat kitsekarjust (Fuda). Karjus elab koos oma kitsedega tühjas ja kõledas laudas ühe Calabria mägiküla servas. Film on üles võetud selgetes ja heledates toonides ning meenutab kohati Vermeeri maale. Dialoogi pole siin ollagi, ent seda asendab rikkalik helitaust, mida täidavad kalaabria murdes lausekatked, koerte haukumine, kitse- ja kirikukellade kõla ja puudes vilistav tuul. Frammartino lavastajapilk on uudishimulik, aga samal ajal tagasihoidlik ning aukartlik. Kinost lahkudes võib vaatajal olla raske nähtut millegi alla liigitada, kuid kindlasti on kogetu midagi haruldast ja kummalist. Lee Marshall