Kasside Ema Teresa

Filmi lavastaja, mängufilmi vallas debüteerinud Paweł Sala, võrdleb ekraani lukuauguga: “Huvitav on see, mis on edasi, väljaspool vaatevälja. Lukuaugust näeme vaid killukesi ja need peavad olema mõjuvad, et intrigeerida. Ülejäänu, mis on juba oluliselt võimsam, toimub vaataja kujutluses.” Seekord jäävad lukuaugust meelde inimesed, kes sealt paistavad. Näeme elegantset, kindlustusagendist ema, kes on kesklinnakorterisse toonud loendamatul hulgal kodutuid kasse. Näeme neid näuguvaid, kõikjal ringironivaid loomi. Näeme sõjaväelasest isa, kes naaseb kodumaa kaitselt Afganistanis ning endale ja omastele võõraks jäänuna kodust ära kolib. Näeme minisuguste parapsühholoogia ja maagia huvidega vanemat poega, kes on ennast perekonnas kehtestanud kaunis jõulisel moel. Näeme vanemast vennast ja arvutimängudest sõltuvusse sattunud nooremat venda ning nende pisut nõdrameelset õde. Näeme pankurit, kes püüab laita isa rumalat otsust võtta pensionisambast välja kogu sinna makstud raha. Näeme inimesi, kes iseennast mängides on kaotanud sideme tõelisusega. Kaotanud huumorimeele. Kaotanud rõõmu. Erand on ehk nõdrameelne õde. Temal näib olevat kontakt reaalsusega, sellise reaalsusega, mis võib õnnelikuks teha. Ei ole võimalik loetleda kõike seda, mida me lukuaugust ei näe – see on individuaalne, igaühte meist huvitaks näha ise asju. On aga üks, mida meile ei näidata, kuid mida me kõik oleme sunnitud nägema – ematapp. See läbib kogu filmi. Režissöör ja produtsent olevat filmi loomise ajal uurinud, kas on mõni kultuur, kus võiks olla … kõlab võikalt – rituaalne ematapp. Ei leidnud kusagilt ühtegi jälge. Ema kuulub terve inimese jaoks sacrum sfääri. Aga kas maailmas “kus kõik on ainult mäng”, kus enese õigustuseks kuulutab inimene “Jumal on meid unustanud” (vanema poja Arturi tsitaadid), on terminil “sacrum” või “profanum” enam mingisugust tähendust? Siin kusagil on ehk ka võti filmi pealkirja kujundi mõistmisele – kasside “ema Teresa”. Kui silma lõpuks lukuaugu juurest ära tõstame, oleme osa saanud antiiktragöödia mõõtmetega loost. Ja see on olnud ka tegijate sõnul taotlus. Seda on silmas peetud filmi ülesehituses - meile öeldakse kohe alguses, kes on justkui ohver ja kes on roimarid, misjärel liigutakse päevade, nädalate ja kuude kaupa ajas aasta tagasi. “Justkui” seetõttu, et sarnaselt filmi aluseks oleva 12 aasta taguse tõestisündinud loo kohtuprotsessiga, on ka filmis raske leida roima motiive, kedagi süüdi mõista. Süüasi vajub laiali. "Ma soovin lugu jutustada nii, et see koosneks lõpetamata, lõpuni lahtirääkimata peatükkidest. Nimetan seda avatud struktuuriks: see tähendab, et tahan vaatajat sedavõrd intrigeerida, et temast saaks loo kaasautor. Tänapäeval rünnatakse igaühte alates sünnihetkest tohutul hulgal faabulate ja lugudega - ajalehed, televisioon, filmid... Seega on inimese alateadvuses suur hulk informatsiooni, mistõttu ei ole vaja talle lugu ette rääkida. Piisab inimene käivitada ja ta ise räägib endale ülejäänu", on lavastaja Paweł Sala öelnud. Käivitustöö on hästi tehtud. Käsikirjast montaaži ja helikujunduseni. On õnnestunud luua polüfooniline film. Ema, isa ja vendade rollisooritused on tähelepanuväärsed. See ja midagi veel tõi meelde Andrei Zvyagintsevi “Tagasituleku”. Ning kui juba vanade filmide riiuli juurde minna, võiks ehk igaks juhuks üle vaadata ka Jerzy Kawalerowiczi “Inglite ema Johanna”. Vaevatud? Marius Peterson