Aurora

Elab mees. Lahutus on seljataga, töökaaslane ei maksa võlga ära, kolijad askeldavad korteris, naabrid uputavad, olme matab. Kõik on ebameeldiv ja tundub mõttetu. Kas tubli kaheraudne oleks siin abimeheks, mis aitab ellu selgust tuua? Või juhtub selle tulemusena hoopis midagi koledat ja kellega?

Filmiga “Hr. Lazarescu surm” (linastus 2005. a. PÖFFi võistlusprogrammis ja sai ka žürii eriauhinna) tuntust ja auhindu kogunud Cristi Puiu on ka seekord teinud pika, tervelt kolmetunnise filmi, kus aeg tiksub rahulikult ja pinge allikaks on pigem see, et põhiosa ajast midagi nagu ei juhtugi. Erinevalt hr. Lazarescust, keda mööda haiglaid kärutati, on peategelase Vioreli, keda seekord mängib Cristi Puiu ise, teekond kaootilisem ja ettearvamatum. Film valmis tööpealkirja “Stseenid kuritegude vahel” all. See oleks olnud kindlasti sobilik pealkiri ka lõpptulemusele. Filmi tugevamaks osaks on kindlasti kuritööde vahel dokumentalistikasse suubuvad olmekaadrid, mida on pikalt ja mõnuga võetud.

Ehk on filmi mõistmise võtmena abiks ka see, et Puiu suuremaks kavatsuseks on - vastuseks Éric Rohmeri “Kuuele moraalijutustusele” - teha kuuest armastusloost seeria “Kuus filmi Bukaresti agulitest”. “Hr. Lazarescu surm” oli esimene neist, mis rääkis armastusest kaasinimese vastu. Ülejäänud viis peaksid vastavalt rääkima armastusest mehe ja naise vahel, armastusest oma lapse vastu, eduarmastusest, armastusest sõprade vahel ja lihalikust armastusest. Üheks neist viiest on ka AURORA.

Aivo Vaske