Eluaur

On raske leida veel mehisemat, veel ilusamat, veel soomelikumat filmi kui ELUAUR, mis laseb vee jooksma nii kuumal saunalaval küdevate meeste kui ilmselt ka kõigi vaatajate silmadest. Sest on ju saun eelkõige teraapiline puhastumise aegruum, kui siinkohal modernset sõna kasutada.

Igatahes on see paik, mille pühadusest ja sisemisest toimest saavad ilmselt lõpuni aru ainult pimedas varjulises kuusemetsas omi asju toimetavad introvertsed soomeugrilased. Intiimses ja palavas aegruumis lahtirulluvate lugude filmimine ei ole olnud ülesanne kergemate killast, ent Jonas Berghällil ja Mika Hotakaisel on see õnnestunud dokfilminduse meistrikraadi vääriliselt. See on totaalne alastus igas mõttes (mõistagi pidi meestega saunaruumis alasti olema ka kogu filmimeeskond), kehast hingeni, pealispinna karususest õrnakoelise hapra siseilmani. Karud, muide, ei ole siin filmis ainult mehed, sest ühe humoorikama episoodi pakub vaatajaile ka üks päris õige pruunkaru.

Filmitegijate lugematute palavate tundide tulemuseks on avameelne filmiteos, mida peaks vaatama kõik inimesed vanusest, soost või muudest erisustest hoolimata. Ühesõnaga kõik, kes käivad saunas, pesevad või hingavad.

Kaarel Kuurmaa

ELUAUR on esitatud Soome poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.