Taani dünamiit

See film on jalgpallist; see film on sellest, et suurus ei loe; see film on sellest, et jalgpall on eelkõige elustiil, kultuurinähtus ning tähtsaim on kõigil osalejatel (nii mängijad, treenerid kui ka fännid) oma rolli nautida.

Näeme ühe rahvuskoondise ümbersündi, seda, kuidas peo- ja pullivendadest koondises saavad ühtäkki kogu maailma huviorbiiti tõusnud pallivõlurid. Õpetajaks on Taani 1980ndate rahvuskoondis eesotsas sakslasest peatreeneri Sepp Pinotekiga ning tema tulemustest ehk kõnekaimalt räägib laialt levinud ütlus, et seda Taani koondist annab võrrelda 1970ndatel “totaalselt jalgpalli” mänginud Hollandi koondisega.

Film on jalgpalliarmastajale eriti sümpaatne seetõttu, et väga suur osakaal on arhiivikaadritel tegelikest mängudest, kus näeb imelisi triblamisi, pealelööke ja väravaid. Sugugi nõrgem ei ole film ka tavavaataja jaoks, sest nagu elus ja spordis tihti juhtub, ei suudeta oma täit potentsiaali saavutada ja suured tulemused jäävad olemata. Meeskond laguneb, tekivad kriisid juhtkonnas ja kõik näib koost pudenevat – koondis isegi ei kvalifitseeru 1992. aastal Rootsis toimuvale EM turniirile –, kuid lõpuks, nagu me ajaloost teame, see turniir võidetakse.

Kuidas on see võimalik riigil, kus elab ainult ca viis miljonit elanikku? Ehk on TAANI DÜNAMIITI vaadates lootust ka 1,3 miljoni elanikuga Eestil? Kas äkki juba praeguses Eesti koondises võiks olla sellised imetegijaid nagu Michael Laudrup ja Prebel Elkjaer või tuleb meil neid veel oodata näiteks praegu laineid löövatest U17 ja U19 koondistest? Ehk ei ole Aivar Pohlaku unistus kümne aasta pärast EMil või MMil mängida üldse nii ebaloomulik?

Kristo Tohver