Undiin

Syracuse (Colin Farrell), tuttavate jaoks Tsirkus, on iiri rannikuküla kalamees – endine alkohoolik, kes Anonüümsete Alkohoolikute asemel käib pihitoolis, kala asemel püüab ookeanist merineitsi ja argimaailma asemel elab muinasjutus. Viimast vähemalt hetkest, mil ta kauni Ondine’iga (Alicija Bachleda) kohtub. Kibestunud joodikust eksnaise, kalurielu raskuste ning neerupuudulikkusega tütre kolmainsuses elava Syracuse’i jaoks on Ondine’is leitud õnn ootamatu ja hirmutav ning usutavam näib isegi võimalus, et tema tee on kogemata ristunud iiri rahvajuttudest pärit hülgepiigaga, kes seni tema juures on, kuni oma hülgenaha taas üles leiab. Igal juhul ei suuda ta otsustada, kumb versioon oleks halvem: kas see, et tegu on muinasjutuga või et tegu on reaalsusega. Armetu elu eeliseks on selle ohutus – asjade halvenemine ei lõpe teises äärmuses, vaid samas kohas. UNDIIN põimib Shyamalani “Naine vees” stiilis ebamaisuse Iirimaa kaluriküla jõhkravõitu sotsiaalse realismiga. Sigur Rósi klahvpillimängija Kjartan Sveinssoni õrn ja minimalistlik muusika koos Christopher Doyle’i maalilise, helge ja sünge vahel balansseeriva kaameratööga võimaldavad vaatajale “Huntide seltsis” ja “Nutumäng” autorina tuttaval tunnustatud Iiri kirjanikul ja kineastil Neil Jordanil luua unikaalse ja müstilise maailma, kus muinasjutu ja reaalsuse piiride hägustumine loob pingevälja, kus ühtviisi võimalikuks on õnnelik lõpp ja unenäost ärkamine. Poeetiliselt valguse ja varju, muinasjutu ja argielu vahel liikudes näitab UNDIIN kõikide – Syracuse’i, tema tütre Annie ja Ondine’i – erinevaid põhjusi nii karta kui ka uskuda muinasjuttude tõelisusesse. Katre Pärn