Angelica veider lugu

See mitme riigi koostööna ja lugematult auhinnatud vanameistri Manoel de Oliveira käe all valminud film on samaaegselt ääretult maaliline ja kummaline. Film naelutab silmad kinolinale ja koondab mõtted süžeele, aga süstib ka omajagu rahutust, sest kogu aeg midagi nagu toimub - pikaks venivate plaanide tõttu jääb tihtipeale uduseks, mis täpselt. Samas on just nende pikkade kaadrite taha pikitud hulganisti peensusi ja nüansse, mis nõuavad ergast meelt ja head tähelepanu.

Film kulgeb kord tänapäevas, kord minevikus, kord siin-, kord sealpoolsuses, kuid kõik on erakordselt meisterlikult ja sujuvate üleminekutega lahendatud. See on film, mida tuleks vaadata vähemalt kaks korda, kas või juba lummavate kaadrite pärast, mis annavad kogu linaloole hoopis teise dimensiooni ja vormivad sellest poolteisttunnise fotonäituse. See on film, mis jutustab igavikulisest elust ja armastusest.

On vihmane õhtu ja fotograaf Isaac kutsutakse ühe jõuka perekonna peetavasse hotelli pildistama nende varalahkunud tütar Angelikat. Neiu lebab kanapeel, ta on riietatud pulmakleiti ja ta on pildistamiseks valmis. Fotografeerimise hetkel aga näeb Isaac Angelikat avatud silmil naeratamas ja see pöörab kogu mehe ülejäänud elu pea peale. Tüdrukust saab Isaaci kinnismõte. Ta näeb Angelikat nii unes kui ka ilmsi. Tasahilju hakkab ta välisest maailmast ja ümbritsevatest inimestest eemale hoidma, et leida pisutki leevendust kasvavale südamevalule ja kohtuda veelkord Angelikaga.

Timo Treit