Tšehhoslovakkia uus laine
Filme 1960. aastatest, mis oli edukaim kümnend Tšehhi ja Slovaki kinematograafia ajaloos, varjati 1970ndail ja 1980ndail hoolikalt. Neid ei näidatud kinodes ega televisioonis, need olid keelatud isegi filmikooli tudengitele. Oli mitmeid põhjusi, miks kommunistlik režiim kartis “silmast silma” suhtlemist. Esiteks oli tollane filmitööstus väga lähedalt seotud kogu poliitilise nõiakatlaga – meeleheitlik püüdlus leida väljapääsu jäigast totalitaarsest režiimist ning asendada proletaarse diktatuuri fassaad humanistliku sotsialismiga. Need püüdlused purustati Nõukogude tankide poolt augustis 1968 ja liikumise eestvedajast Alexander Dubcekist sai lihtsalt vari ebamugavast minevikust.
Hoolimata tõsiasjast, et uus laine tekkis poliitilise sula tulemusel, ei olnud need filmid poliitilised selle sõna otseses tähenduses. Kui oli üldse midagi, mis ühendas kõiki 1960ndate “noori mehi ja naisi”, nagu neid nimetas Josef Škvorecký, tšehhi kirjanik eksiilis, siis oli see nende nõudlus tõe järele, mis oli olulisel kohal kõiges – nii kunstnike visioonides tollasest ajast kui ka isiklikes suhtumistes. See nõudlus kajastub kõige selgemalt Miloš Formani kujutluses maailmast kui “julmast teatrilavast”, Ivan Passeri lüürilises nostalgias, Ewald Schormi filosoofilistes meditatsioonides, Jan Nemeci visuaalsetes provokatsioonides, Jirí Menzeli mängulisuses ja Vera Chytilová kaasaja moraali armutus kriitikas, kus kõike vürtsitas paras annus tšehhi huumorit. Kõik eelnimetatud filmitegijad ja nende kolleegid andsid oma panuse uute kunstiliste vormide ja ideede arengusse, mis kujundas kogu kümnendi loovuse ja individualismi unustamatu imago.
Ka slovakkide osa uues laines oli märkimisväärne: Štefan Uher ja tema film “Päike võrgus” andsid inspiratsiooni uute kunstiliste vormide tekkele, avasid ja näitasid teed, uurimaks uue reaalsuse uut keelt. Selle ajastu slovaki filmid selgitavad kahe rahva kultuurilisi erinevusi, vaadeldes lähemalt maalähedasi väärtusi, loodust, regionaalseid kultuure ja folkloore läbi moodsate kunstivormide prisma. Nii vana – Štefan Uher, Stanislav Barabáš, Martin Hollý – kui ka noorema – Juraj Jakubisko, Elo Havetta ja Dušan Hanák – generatsiooni esindajad olid lõpetanud FAMU (Film Academy of Performing Arts) Prahas, mis oli kogu liikumise alma mater.
Nende filmide vaatamine tänapäeval ei paku mitte üksnes rõõmu tänu nende kunstimeisterlikkusele, vaid neid võib vaadata ka kui edu verstaposte.
Viera Langerová
Filmikriitik
